Mõned aastad tagasi ilmunud raamat Tartu leiutajast Hando Kruuvist iseloomustab teda kui tänapäeva da Vincit. Ja õigustatult, sest tegemist on ühe Eesti geniaalsema leiduriga, kelle loovus on maailmale kinkinud turbohambapuuri ja laserskalpelli, marjaraputi ja kalapuhastaja, jääpurjekad ja hiidpendlid ning tagatipuks maailma esimese skuutri, millega mees omal ajal mööda Emajõge ringi kihutas (pildil).

Paraku on vähemalt pooled Hando leiutised läinud kellegi teise autoriõiguste portfooliosse, sest vabadusvõitleja hingega leiutaja oli nõukogude ajal KGB poolt taga kiusatud ja tal polnud jaksu nende nimel võidelda. Pealegi, kui üks leiutis sai valmis, oli tal juba järgmine käsil.

Hando tunnistab, et „kaheraudset“ hiirelõksu on maailmas siin-seal ka varem nähtud, kuid et selle masstootmine tööstuslikult on keeruline, pole taoline lõks kunagi jaemüüki jõudnud. Kuna aga tegemist on geniaalse lahendusega, töötas Hando sellest välja oma versiooni, mida ta on aastate jooksul pidevalt täiustanud.

Paraku hakkas hiirelõksu käsitsi valmistamine eakale leiutajale üle jõu käima, mistõttu jäi lõksu tootmine aastateks soiku. Kuni kaks meest, Tiit ja Tõnu, lähtuvalt oma isiklikest vajadustest Handole külla läksid ja „lõksuteo“ endale selgeks tegid. Esimesed sadakond lõksu läksid tutvusringkonnale katsetamiseks ja tagasiside on olnud üksnes positiivne.

Klassikaline vastus kõlas nii: „Hiir, mida ma olen mitu kuud mööda sahvrit taga ajanud, oli juba mõne tunni pärast lõksus!“